Kaido Kikkas

Õnneks ei tehta imelikke asju ainult vaba tarkvara maailmas…

Nagu siit nähtub, ei oska Windows 8 vaikimisi enam DVD-filme mängida.  Niinimetatud sisutööstusel on õnnestunud isegi teisele omasugusele elukale kott pähe tõmmata… Iseasi, kas sel soovitud tulemust on.  Kui Ubuntu puhul on Medibuntu lisamine ja sealt libdvdcss2 paigaldamine juba ammu kasutajatele teada liigutus, siis Windowsi laia kasutajaskonna puhul võib nii mõnigi seni mugavalt tuttava asja peal elanu pahaseks saada ja asju uurima hakata. Ning see, et nende kasutajad hakkavad oma süsteeme uurima ja liiga targaks saavad, ei ole kindlasti Microsofti huvides (jah, on olemas Eneta, MUG ja muu sarnane seltskond – aga MS põhiline raha tuleb ikkagi tädimaalide käest, kes süsteemi “kohe arvutiga kaasa saavad”).

Kahjuks on Linuxi maailmas seis endiselt selline, et lollikindlat, Eesti tavainimesele sobivat Linuxit ei ole võtta (Estobuntu on sellele ehk kõige lähemal). Ubuntu suutis selle staatuse eelmisel kümnendil peaaegu et kätte saada, siis aga tõusis neil miski asi pähe ning Unity-ajastu kestmine näitab, et tegijad pole sellest tänini aru saanud – ehkki Distrowatchis algusest peale hoitud edetabelitipu kaotamine võiks ju selge signaal olla.

Oleks Unity ainus vääratus Linuxi töölaual, poleks hullu – Linuxi suurimaid plusse on ju valikuvõimalus. Igaüks kasutab seda, mis meeldib. Paraku aga on ka kõigil teistel keskkondadel (GNOME Shell, KDE, XFCE, LXDE…..) mingi kiiks, mis mängu rikkuma kipub. KDE on alati olnud raskepärane (ehkki suurte võimalustega) ja siinkirjutaja arvates tavakasutajale ebasobiva loogikaga, pealegi on selle viimaste versioonide kvaliteet olnud üsna hüplev. XFCE  võiks oma “GNOME Lite” -lähenemisega sobida, kuid eestindus on võrreldes KDE ja GNOME omaga kehvapoolne (Kakk on suht põhimõtteline emakeelse tarkvara pooldaja). Pealegi ei taha see senise kogemuse järgi Compiziga hästi koos töötada (lisaks iluviguritele on Ring Switcher ja keerlev kuubik ka väga praktilised töövahendid). LXDE on selge suunitlusega nõrgemale riistvarale ja sellisena väga vajalik, ent piisavalt võimeka arvuti korral eelistaks teisi (sellest jäi muide kirjutamata – Kaku senine läppar, Dell XPS M1330, oli väga asine tööriist, kuid viimaks sai videokaart otsa ja uuendamine oleks läinud vaat et kallimaks kui uus arvuti. Seetõttu on nüüd kasutusel uus “kannel”, Dell Latitude E5420 – igati asine pill, ainus miinus on senisest tunduvalt suurem kaal).

Aga kui viimaks tuli ülalkirjeldatud uuele läpparile süsteem  ja töölauakeskkond valida, siis peale pikka kaalumist jäin endiselt Ubuntu peale. Süsteemi põhi on hea, ümbritsev toetav taristu (foorumid, blogid, PPA-varamud jne) on ulatuslik, toetus on pikk (uuel versioonil 5 aastat) ning mis väga oluline, tarkvara on piisavalt uus ja samas piisavalt testitud. Kui lauaarvutis saab igasugu eksperimente teha, siis läpakas on asi, mis peab töötama, kuna loengud ja ettekanded katkisest läpakast ei küsi.  Tööl lauamasinas olev Mint on küll üldiselt päris toimiv ja ilus süsteem, ent mõned ebakohad on ka seal (näiteks kipub pikemaajalise passiivse seismise järel venima). Seal kasutatava Cinnamoni keskkonna kohta ütleks kurja slängi kasutades, et see imeb GNOME 3 variantidest kõige vähem… MATE ehk GNOME 2 taassünd on vähemalt esialgu liiga toores, et töökindlust eeldavas masinas kasutada.

Seega on Kaku läpaka töökeskkonnaks hetkel Classic Gnome ehk paketina gnome-session-fallback.  Ideaalist on ka see kaugel (näiteks oli paras keemia Skype’i tööriistaribaikooni nähtavakssaamine – Skype’i akna sulgemisel jäi see tööle, ent aktiivseks seda enam ei saanud), kuid pikema sättimisega on sellest võimalik toimiv töölaud saada. Alumine paneel on asendatud Avant Window Navigatori dokiga, kasutusel on Compiz koos kuubiku ja akendekeerutajaga.  Nii et tulemus on enam-vähem – kuid kindlasti ei ole Ubuntu 12.04 süsteem, mille võiks “lambist” vanaemale arvutisse installida.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga. Suur kisa sel teemal on viinud Ubuntu mitme monitori (ja projektori) toe sinnani, et pannes 1024 x 768 lahutusvõimega projektori 1400 x 900 ekraaniga läpakale sappa, toimis asi laitmatult kohe ühendamisel.  Ei mingit vajadust F-klahvide või sama reso peale sättimise järele. Selle koha pealt tuleb Canonicali poole selgelt pöial tõsta.

Kakupesa on viimastel päevadel korduvalt liinilt maha tulnud, vahepeal lausa paaritunnise vahega. Lihtsalt lukustub, ükski muu vahend kui räige nupust taaskäivitus ei aita. Logid ei näita midagi, viga ei ole seniste testide järgi ei mälus ega ka ketastes (mälu on testitud ning ketaste vahetamine ei aidanud). Võimalikud allikad on veel emaplaat, integreeritud video vmm jupp – või ka tarkvara (eeskätt kernel). Seega võib masin endiselt aeg-ajalt maha kukkuda, enne kui jälile saab – nii et lugejad peaks sellega arvestama.

Slashdotis arutatakse lugu Belgiast, kuidas sealne “autorikaitse” ähvardab lastele raamatuid ettelugevaid vabatahtlikke trahvidega. Hoopis jõhker on aga järgnevas arutelus esinev küsimus, kas restoranis tohib sünnipäeva puhul “Õnne soovime sul” laulda (ja selgub, et mikimaal tohib meloodiat juba laulda, aga tekst tuleb ära muuta, kuna see on veel “autorikaitse” käpa all…).

Ikka päris haigeks kisub.

Kas siin:

TTÜst leiad endale normaalse mehe! from Raimond Kaljulaid on Vimeo.

Või siin:

Kas ehk keegi kunstiteadlik inimene oskab kunsti mitteõppinud Kakule ära seletada, miks tellis Microsoft enda uue Windows 8 logo väljast sisse ja sai suure punnimise tulemuseks [L] sellise asja…? Ehk
* kas see on tõepoolest suur disainisaavutus? Või suudaks sellel tasemel asja valmis sirgeldada iga koolipoiss?  Kas sellise asja võimalikke valmisjoonistajaid Microsoftis endas ei tööta (nii halvasti neist kah arvata ei tahaks)?
* kas isegi selles lihtsas pildikeses ei peitu põhimõtteline viga? Akna perspektiiv on valepidi ja viib vaataja tähelepanu mitte “Windows”-kirjale (logo sisuline põhiosa), vaid vasakule, sellest eemale…

Siinpool tundub, et Ballmeri suurfirma “tegi Evelini”… Welcome to Microsoftonia?

Pühendatud peaministrile ja kõigile närilistele.

Uudistes räägitakse, et TTÜ ja Microsoft hakkavad arendama emotsioonipõhist televisiooni (ERR).

Natuke… ebamugava tunde tekitab.  Kinect on lõbus mänguasi, meil on kolledži fuajees kah üks sihuke üleval ja aeg-ajalt kohtab selle ees naljakalt kalpsavaid-vehkivaid tudengeid kah.  Kuid arvestades mainitud suurfirma senist ajalugu ja mainet a) töökindluse, b) turvalisuse, c) juriidiliste sigaduste ja d) eetiliste möödalaskmiste osas, oleks igasuguse vähegi tõsisemate potentsiaalsete tagajärgedega süsteemi (võtame täiesti lambist näitena mingisuguse kaadervärgi, mis jälgib psühhoneuroloogiahaiglas patsientide emotsionaalset seisundit) loomine nende toodangu peale üsna kaheldava väärtusega idee.